reede, 16. november 2007

Eesti rikkamaks, lõpp inflatsioonile - revalveerime krooni

Majanduses on ärevad ajad, USA-st alguse saanud võlakirjakriis on laienemas üle maailma. Targad pankurihärrad suurtest pankadest istuvad koos ja mõtlevad kuidas oma kahjumeid kellegi teise kaela veeretada, nimetades seda struktureerimiseks ja likviidsuse taastamiseks. Hiina börsimull on puhutud ühte suurusjärku rahvaarvuga e. väga suureks. Selle lõhkemisest ei kiputa veel rääkima. Mull võib olla elastsest materjalist ja paisuda veelgi. Ja meil Eestis... Meil Eestis on hakatud rääkima krooni devalveeerimisest. Mõni ütleb et palkade konkurentsivõime tagamiseks on vaja devalveerida, mõni arvab ekspordisektor nõrk, vaja devalveerida, mõni arvab et devalveerimine paneb hinnatõsusule ja inflatsioonile piiri. Arvamusi on seinast seina, kuid õnneks enamus siiski mõistab, et devalveerimine ei too midagi head ja seda praegu veel ei paista ega plaanita.
Kuid kõikide nende arutelude juures on kõrvale jäänud natuke parem idee. Millegi pärast ei arutata eesti krooni revalveerimise üle. Revalveerimine on vastandina devalveerimisele, valuuta kursi tõstmine teiste valuutade suhtes. Võib olla peaks Eesti hoopis selle tee valima . Revalveerimise korral jõuaks rahvas ära kannatada ka kolm riigikogu istungit, sest see teeks meid kõiki rikkamaks. Kui devalveerimise korral oleme me kõik vaesemad ja maailmas keegi teine rikkam, sest teatavasti jagatakse valuutakursside muutumisega rikkusi ümber, mitte ei tekitata juurde, siis revalveerimise korral oleme me kõik järsku rikkamad. Tulemused oleksid kohe näha. Kõik eksportkaubad muutuksid odavamaks. Külmkapid, autod, lennukipiletid, käekellad – kõik oleks revalveerimisprotsendi jagu odavam. Ja mis kõige tähtsam, kõigil kinnisvara omanikel, kes on laenu võtnud eurodes kulub laenu tagsimaksmiseks vähem kroone. Pankade soov laenud euroga siduda ja võimaliku kursimuutuse kahju laenajale üle anda lendaks neile vihiseva bumerangina tagasi.
Ja paljuräägitud inflatsioon seiskuks, sest kõik importkaubad lähevad odavamaks. See oleks tõeline tiigrihüpe euroopa või koguni maailma arenenud riikide hulka. Meie palgad mida oodatakse muidu euroopale järele jõudvad paarikümne aastaga lendaksid hüppeliselt lähemale maailma rikkaimatele riikidele. Loomulikult revalveerimiseprotsendi võrra. Sobiv protsent oleks umbes 10,524 %. Sellises ulatuses revalveerimine viib eesti krooni kursi võrdseks täpselt 14 euroga. Lihtsam arvutada ja eurole üle minna. Iseenesest mõista oleme täitnud kuhjaga Maastrichti ja inflatsioonikriteeriumid ja Brüsseli härrad peavad välja mõtlema uue põhjuse eesti eurole üle mineku edasilükkamiseks (euroga mitte liitumine võib aga trumbid hoopis ootamatult meie kätte jagada).
Mida arvavad asjast välisinvestorid? Arvan et ühelgi investoril ei ole oma investeeringu kallinemise vastu midagi. Revalveerimine suurendaks tunduvalt Eesti majanduse usaldusväärsust. Eesti muutuks kindlaks kohaks, kus on teada et tehtud investeeringud säilivad ja kallinevad. Hea oleks, kui juurde teatatakse, et Eestis plaanitakse ka edasisi revalveerimisi. Et see ongi Eesti rahanduspoliitika. See tooks Eestisse täiendava välisinvesteeringute laine. Peale teist maailmasõda oli edukaim riik Euroopas Saksamaa, kes kogu oma edukäigu alal revalveeris oma valuutat mitmeid kordi. Meenutagem siinkohal ka seda, et Eesti krooni Saksa margaga (mitte Soome marga ega USA dollariga) sidumise üks põhjuseid oli Saksa marga tugevnemine kogu 20 sajandi teise poole jooksul. Miks jätta see edu toonud idee kasutamata?
Lõpu leiaks ka palju oodatud kinnisvara kriis. Kuna inimesed hakakavad sisuliselt saama rohkem palka on ka neil võimalik rohkem kulutada elamispinna soetamisele.
Tekkib ka küsimus, kas revalveerimise korral kaotajaid oleks? Loomulikult ühe võit on kellegi kaotus. Kaotajad oleksid maailma valuutaturud, kes plaanivad mängida Eesti krooni kõrbemise peale ja ajavad intresse ülesse. Kaotajad oleksid kõik inimesed kelle taskus on revalveerimise hetkel puudu eesti kroonid, sest kroon muutub neile kallimaks, kaotajad oleksid ka rahvusvahelised firmad , kellel ei õnnestuks enam ära kasutada oma hiigelkasumite saamiseks eestlaste odavat tööjõudu vaid oleksid sunnitud maksma ostu ja elamisväärset palka. See oleks aga suurfirmadele väike hind mida nad maksaksid stabiilsuse ja oma investeeringute kallinemise eest.
Kaotaja oleks ka eesti ekspordisektor. Siin on aga olukord keerulisem. Kuna pikemat aega räägitakse meie ekspordisektori nõrgenemisest ja konkurentsieelise vähenemisest (kõrged palgad jne.)siis annaks revalveeerimine siin täiendava tõuke probleemide ühekorraga lahendamiseks. Revalveerimise korral lähevad elujõuetud ekpordiettevõtted paar aastat varem pankrotti kui tavalise olukorra jätkudes ja see annaks võimaluse kogu eksporditööstuse täielikult ümber restruktureerida, sest investeeringute laine oleks samal ajal Eestisse saabumas. Peale eksporditööstuse kriisi oleks õhk puhtam ja tervislikum. Revalveerimine oleks justkui metsa sanitar , kes hävitab nõrgad ja jõuetud loomad.
Loomulikult annab artikli autor aru, et Eesti pank ei võta seda kirjatükki oma tegevuse aluseks ja ka parteide valimisprogrammidest ei maksa seda otsima hakata (kuigi võib olla tasuks). Eelkõige on eesmärgiks vaadata maailma ja tema probleeme läbi vastandite prisma, sest alles siis võib jõuda filosoofiliselt öeldes läbi teesi ja antiteesi kõrgema tasandi sünteesini.

Kust tulevad majanduse probleemid

Võib olla on kõik maailma majanduse probleemid hoopis sügavamal tasandil. Tasandil millest ei taheta üldse rääkida. Nimelt süsteemi põhialustes. Loomulikult vaadates tervet maailma, mitte ainult Eestit. Nii nagu sotsialismi ajal ei saanud rääkida, et eraomandus aitab elu edasi, nii ei ole praegusel hetkel mõtet rääkida et võib olla on kogu pangandussüsteem peale Bretton-Woodsi süsteemi täiesti valedel alustel. Me alles hakkame sellest aru saama. Ka N.Liidus ehitati teid ja maju ja tundus et kõik on korras , kuigi süsteem oli põhimõtteliselt vale. Nii tundub ka praegu meile et rahandussüsteem on edukas, sest majandus justkui toimib. Võib olla on viga selles, et pankadel on õigus raha multiplitseerida. See on põhimõtteline viga, mis on kogu maailma viinud rahandusmulli ning me alles hakkame aru saama ja mille üksikuid vilju praegu näeme (kinnisvara mull, Sub-prime laenukriis USA-s). Läbi käimata on veel suurfirmade laenukahjumid. On ju selge et need miljardite dollarite eest tehtud firmade ülesostmised on samuti tehtud laenurahaga (mis on loodud pankade poolt) ja mis saab siis kui need ärid lähevad aia taha. Võib olla peaks tagasi pöörduma süsteemi juurde, kus pank saab välja laenata ainult seda raha mis tal on. Muuta tuleks süsteemi ühte põhialust. Või vähemalt arutada sellel tabu-teemal. Kaose teeoria järgi ei ole muutusi enne oodata , kui süsteem oma turbulentsi läbib. Arutades parimaid variante on võimalik kaose periood läbida valutumalt.

laupäev, 27. oktoober 2007

EEPILINE MAJANDUSKRIIS TULEKUL

Majanduskriisidega on läbi ajaloo alati kaasnenud kaks asjaolu. Esiteks keskpangad ja valitsused ei teata neist kunagi ette, vaid konstateerivad takkajärgi. Teiseks inimesed kaotavad oma vara ja säästud. Mõni kuu enne Soome marga devalveerimist 1990. aastate alguses teatas Soome keskpank, et see on absoluutselt välistatud. Rublaaja lõpul ei hoiatanud meid keegi hüperinflatsiooni eest, mis oli käivitumas. Tais, Mehhikos, Argentiinas, Ekuadoris oli veel mõni kuu enne krahhi eufooriline meeleolu. Kuid kõik nad lõpetasid ühtmoodi - raha väärtuse drastilise langusega.
Kuid siis tundus, et on leitud vasturohi majanduskriisidele - tuleb siduda oma raha tugeva riigi rahaga ja kõik ongi korras. Argentiinas, Ekuadoris, Hiinas, Araabia Ühendemiraatides on käigus sisuliselt dollar, mõnes riigis, sh Eestis euro. Läbi on arutamata ainult üks küsimus. Mis siis saab, kui dollari või euro puhul käivituvad samad protsessid, mis on läbi aegade viinud hukule paljud rahasüsteemid.
Ja kahjuks on see aeg kätte jõudmas. Seekordne majanduskriis saab alguse veel lähiaastail USAst ja ületab oma mõõtmetelt kaugelt 1930. aastate suure depressiooni. Seekord on finatsturgude globaliseerumise tõttu aga kaotajaks kõik.
Algus sellisele stsenaariumile pandi 1971, kui USA sidus oma dollari lahti kullastandardist ja teatas teiste riikide keskpankadele, kes soovisid oma dollarite eest saada kulda, et "arusaamine, et USA dollar on tagatud alati kullaga, on kahetsusväärne eksitus".
Esimesest ehmatusest saadi siiski üle ja maailm hakkas elama elu, kus rahasüsteem püsib ainult usaldusel. See eksperiment on praeguseks kestnud 35 aastat. Kuna raha hulka ei piira enam reaalne tagatis, siis on maailma raha hulk hakanud kasvama järjest kiirenevalt. Austria majndusteadlane Ludwig von Mises on öelnud, et "majanduslikult on ilmselge fakt, et krediidi lainemine viib majandusbuumile. Kuid see saab toimuda ainult seni, kuni krediidihulk suureneb üha kiiremas tempos. Aga krediit seisab paberraha savijalgadel ja ühel hetkel toimub kollaps". Ja lisab, "et ei ole mitte ühtegi võimalust vältida lõplikku kollapsit, mille toob kaasa krediidi suurenemine."
USA eelarve puudujääk on kasvanud 300 triljonilt 500 triljonile ja sealt edasi 800 triljonile. Negatiivne väliskaubandusbilanss ulatub 7%-ni sisemajanduse koguproduktist. Samas on ajaloost teada, et juba alates Rooma riigi aegadest on puudujääk üle 4% kutsunud esile majanduskriise ja raha devalveerimise. USA võlg kasvab ka praegu tempoga üle 2 miljardi dollari päevas.
Kõike seda pidu läheneva katku eel võimaldab raha hulga drastiline suurenemine. Möödunud aastal suurenes raha pakkumine Venemaal ligi 45%, Hiinas ligi 20% Euroopa Liidus ja USAs ligi 10%. Raha pakkumine ületab selgelt majanduskasvu. Samasugune protsess on toimunud kõikide majanduskriiside eel.
Tekib muidugi küsimus, mis on sel tegemist Eestiga, meie oleme Euroopa Liidus ja raha on meil seotud euroga. Kahjuks on maailm muutunud suureks finantskülaks. Kui juba 1920. aastate suure depressiooni ajal läks Euroopas pankrotti üle 3000 panga, siis seekord on ülemaailmse kriisi tagajärjed tõenäoliselt hullemad.
Arvestades praegust elektroonilist kauplemissüsteemi, kus ühe päeva valuutaturgude käive ületab terve maailma ühe aasta kaubakäivet, on ennustatud, et ühe ööpäeva jooksul võib USA dollar kaotada pool oma väärtusest, kui turgudel tegutsevate spekulantide teadvusesse jõuab info rahanduse reaalsest olukorrast ja nad otsustavad dollarit müüma hakata. Maailm on näinud paberraha kadu mitmeid kordi, aga elektroonilise raha krahhi veel mitte. Kuid see ei jää tulemata.
Kätte on jõudnud kriisi eelõhtu ja üleval on ainult küsimus, millal kriis algab. Mahjandusteaduses on puudu hüperboolsete järjest kiirenevate protsesesside analüüs. Kuid et neid mõista, toon ühe näite hoopis teisest valdkonnast. Bakterite paljunemine ideaalsetes tingimustes on hüpeboolne, kiirenev protsess. Kui nad poolduks iga minuti tagant, oleks neid kahe minuti pärast neli, kolme minuti pärast kaheksa, nelja minuti pärast kuusteist jne. Kui võtta kell 12 päeval tühi klaas, panna sinna üks bakter, mis hakkab poolduma iga minuti tagant ja täpselt kell 24 oleks klaas täis, siis saab esitada kaks küsimust. Millal on klaas poolepeal? Vastus: kell 23.59, minut enne südaööd. Aga millal on aru saada, et klaas hakkab täis saama? Vastus: kaks minutit enne südaööd oli täis veerand klaasi, kolm minutit enne kaheksandik, neli minutit enne 1/16 ja 5 minutit enne 1/32. Järelikult viis minutit enne klaasi täitumist oli täidetuid ainult 3% klaasist! Siit on ka selge, miks majanduskriisid tulevad ootamatult ja lootused, et ma jõuan oma raha pangast ja aktsiatest välja võtta, jooksevad liiva. Protsess toimub järjest kiirenevalt. Ei ole teada ka ühtki näidet, kus oleks jõutud oma suured võidud välja võtta.
Koos valuutade väärtuse languse, hüperinflatsiooni ja säästude kadumisega sööstab ainuke raha, mida valitsused ei saa oma suva järgi juurde tükkida, raketina taevasse. See raha on kuld. Kuld on olnud raha üle 2500 aasta ja taastab peagi oma positsiooni. Isegi Alan Greenspan ütles mais 1999 Senati rahanduskomisjonis, et "kuld esindab siiani viimase maksevahendi osa maailmas. Paberraha ei aktsepteerita äärmuslike olukordade korral. Kulda aktsepteeritakse alati".
Peale krahhi läheb elu muidugi edasi, kuid seekord ärgu keegi öelgu, et neid ei hoiatatud ette.

MAJANDUSE TSÜKLILISUS

Finantsturgude suuremaid vigu on vaadata lühiajalisi tsükleid. Päevakauplejad jälgivad minutigraafikut, püüdes tabada tippe ja põhju. Kommertspangad ja kinnisvaraärimehed püüavad ennustada paari-kolme aasta pärast toimuvat, planeerides laenuandmist või elamuehitust. Keskpank vaatab kotkapilguga viie aasta peale ette ja leiab, et selle aja jooksul jääb inflatsioon piisavalt kõrgeks ja eurot veel ei paista. Ja kõik nad räägivad, et majandus on tsükliline ja majandusbuumile võib järgneda pehme või kõva maandumine nii aktsiaturgudel kui ka kinnisvaras, olenevalt kirjutaja ametist ja haridustasemest. Fondihaldurite ja kinnisvaramaaklerite jaoks on praegu tegu ajutise korrektsiooniga, millele järgnevad uued seninägematud kõrgused.
Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ja valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.

Kuid peale lühiajaliste tsüklite on olemas ka pikaajalised. Ja Eesti majanduse buum ja põmm ei sõltu enam kaugeltki meist endist ning valitsuse silmapaistvast tööst, vaid maailmas toimuvatest protsessidest.
Üks esimesi, kes neid tsükleid märkas, oli Vene majandusteadlane Nikolai Kondratjev, kes 1925. aastal ennustas 1930. aastate maailma majanduse depressiooni. Vene teadlase mainimine on praeguses sotsiaalmajanduslikus aegruumis kindlasti poliitiliselt ebakorrektne. Ehk õigustab seda fakt, et Kondratjev saadeti 1930. aastal eraomanduse idee toetamise pärast Gulagi, kus ta peale kaheksa-aastast vangipõlve ja oma teooria ennustuste täitumist 1938. aastal "tänutäheks" suure panuse eest majandusteaduse arengusse maha lasti.
Kondratjev uuris kaht terviklikku ja üht tollal käimasolevat tsüklit. Keskmiselt oli tsükli pikkus 54 aastat, laiades piirides 50-72 aastat. Esimene oli tööstusrevolutsiooni laine, mis kestis aastail 1787-1842. Teine 1843-1897, mille põhjustas raudteede võrgu kiire ekspansioon ja auruenergia kasutuselevõtt. Kui Kondratjev kirjutas raamatut, oli käimas kolmanda laine tõusufaasi lõpp. Selle algusajaks võib lugeda 1897. aastat, kui elektrienergia alustas võidukäiku ja viis Edisoni nime entsüklopeediatesse. Samal ajal hakkas oma elu elama härra Karl Benzi, kelle nime järgi on tulnud sõna "bensiin" ja leiutis, mida nimetame autoks.
Kõik majandustsükli lained algavad äritegevuse laienemisega, millega kasvavad ka ettevõtete kasumid. Järgneb aktsiaturu kasv ja kinnisvara hinna aeglane tõus. Inflatsioon on madal, tehniline innovatsioon kõrge. Laine teises osas saabub langus. Seda tähistab tugev inflatsioon, millega kaasneb intressitaseme tõus ning aktsiaturgude ja ettevõtete kasumite seisak. Kinnisvara hinnakasv jätkub, kuid tooraineid tabab tõeline buum, hoogustub võlgnevuste kasv.
Esimesed kaks osa vältavad u 27 aastat. Väikese ehmatuse järel majandus stabiliseerub, kõik on ikkagi hästi, ettevõtete kasumid kasvavad, tooraineid tabab hinnalangus, aga kinnisvara tõeline buum. Börs läheb maniakaalsesse seisundisse - kõik tahavad tekkivast rikkusest osa saada. See faas (kestab 10-20 aastat) lõpeb ootamatu šokiga. Finantsturgudel käivitub paanika. Ettevõtete kasumid sulavad olematuks, laenuturg kaob. Paanika taba kinnisvaraturgu. Järgneb deflatsioon ja majanduslik depressioon. Raske aeg kestab u 20 aastat. Kogu tsükkel on parasjagu nii pikk, et iga inimpõlv kinnitab, et tema ajal on olud muutunud ja sellist kriis enam tulla ei saa.
Kuid nagu ikka kõigi protsesside puhul on ühe tsükli lõpp teise algus.
Kuigi enamik majandusteadlasi ei taha sest teooriast midagi kuulda, tundub tsüklilisus kestvat siiani. Kolmas laine lõppes 1950. aasta paiku, et anda teed neljandale. Neljandat tsüklit vedas lennunduse areng, millele andis lisajõudu 1940. aastate lõpul valminud esimene arvuti. Infotehnoloogiline revolutsioon võis alata.
Kuigi tsükli üle vaieldakse, võib paika panna järgmised tähised. 1966. aastaks oli lõppenud esimene kiire arengu faas. Algas inflatsiooniline ajastu, mil kukkus kokku Bretton-Woodsi süsteem ja viis USA sisuliselt pankrotti. 1980. aastate algul suutis Reagan (või oli see hoopis tsüklist tingitud ettekirjutatud paratamatus) inflatsiooni peatada ja stabiilsuse taastada. Stabiilne faas sinna kuuluva börsimaania, toorainete ja kulla hinna languse ning kinnisvara hinna kasvuga kestis 2001. aastani.
2001. aastast oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases faasis, mida iseloomustavad deflatsioon, kasumite kahanemine, aktsiate langemine, krediidituru kokkuvarisemine, varade hinnalangus, kinnisvarakrahh, kulla hinna plahvatuslik tõus.
Kuigi juba maiad olid teadlikud u 60 aastat kestvatest majandustsüklitest ja tegid tsükli lõpus ettevalmistusi järgmise tsükli jaoks, on praegune maailm valinud teise tee. Keskpangad püüavad neljanda tsükli normaalset toimimist takistada ja alandasid 2001. aastal intresse, lükates kinnisvarahinnad raketina üles. Tulemuseks on krediidituru kriis.
Nüüd üritatakse olukorda lahendada, paisates miljardeid dollareid katteta raha ringlusse. See võib lõppeda hüperinflatsiooniga. Majanduse paranemine ei ole enam nii valutu kui normaalse Kondratjevi tsükli korral.
Praeguseks on maailm jõudnud enneolematu kriisi lävele, korraga pole kunagi olnud nii palju lõhkeda ähvardavaid mulle - kinnisvara-, krediidi-, aktsiaturu mull. Lisaks sõjalised pinged Lähis-Idas, võimalik gripipandeemia, terroristide kätte sattuv tuumapomm, kliimasoojenemine. Igaüks neist võib vallandada paanika finantsturgudel. Kuidas ses olukorras käituda, peab igaüks ise otsustama, kuid ajalugu ütleb, et enne turu kokkukukkumist tuleks müüa aktsiad ja hoida vara sularahas. Hüperinflatsiooni korral on vaja leida vara, mis sõltub vähim poliitilistest otsustest ja säilib läbi raskete aegade.
Rõõmustan väga, kui seni toimunud 50-60aastased tsüklid on lihtsalt juhuste kokkulangemine ja praegu aset leidev kulla hinna tõus ja selle sattumine Kondratjevi tsükli viimase faasi algusse on turu ajutine anomaalia, mitte kümneid aastaid kestva kriisi algus